Horvaatia imelisest ilust olid ka minu kõrvu jõudnud, aga nagu teada siis just oma silm on kuningas. Kuigi tegu oli vaid turismireisiga, siis ega see Horvaatiailu ei vähendanud karvavõrdki. Ilusad ilmad ja lahe seltskond oli kõik mida oli sellelt reisilt vaja.
On olnud õnne, et minu tehtud pildid saavad ka reaalselt kellegi kodu kaunistama.
Osalustasu hinnatõusule vaatamata tegin ma sel aastal otsuse , et võtan ka osa sellest fotokonkurssist. Hinnasees oli 3 pildi saatmine. Vaadanud üle oma pildimaterjalid, tegin otsuse, et saadan 2 maastikupilti ja ühe reportaažipildi. 10.04.2015 oli siis päev, mil tuli žürii kokku ja hakati konkursile laekunud pilte hindama. Mõlemad maastikupildid said 85 punkti ja reportaažipilt sai 86 punkti. 11.04.2015 õhtul selgusid lõpptulemused.
Mõlemad maastikufotod jagasid 9kohta
Reportaažifoto sai 6 koha
Hiljuti sain teada sellise koha, kui ajapaik.ee olemasolust. Uurinud seal üles pandud vanu fotosid, oma kodulinnast, sain tõuke refotograafiaks. Ühe proovipäeva olen juba läbi teinud ja pean mainima, et ei olegi nii väga lihtne. Eriti just ära tabada täpset võttenurka. Hetkel saan kohapeal piiluda vanu pilte oma nutitelefonist, mille ekraan pole teab mis suur. Hiljem tulemusi koduarvutis uurides tulevad ebatäpsused välja. Ja kui täpselt refotograafiast tulenevaid aspekte järgida, siis peaksin ülepildistamisel järgima fotodel olevaid ilmastikuolusid. Aga vähemalt sain maigu suhu ja see tundub põnev.
Kuna kalendri järgi on ju veel suvi ja viimastel päevadel on ilmad ka vägagi suvised, siis otsustasime täna ujuma minna.
Sellel aastal panin uue märgi maha. Sai käidud esimest korda laulupeol. Paljud, kes on käinud laulupeol lauljana on öelnud, et kui nad lauljana minna ei saa, siis pigem nad vaatavad laulupidu läbi teleriekraani. Aga minu jaoks oli ka pealtvaatajana vägagi korraliku emotsiooni päev.
Niimoodi me siis seal mäenõlval vaatasime, kuidas laulu- ja tantsupeolised valmistusid rongkäiguks.
Sellist vaatepilti vaadates puges ka mulle pisar silmanurka. Vähemalt iga viie aasta tagant tuleb Eestlastele meelde ühtsus.
Rongkäigust võttis ikka osa igasugu rahvast. Silm kohe puhkas seda inimestemerd mööda liikumas.
Tee peal leidus ka mullitajaid
Kohale olid tulnud Tõmba-Jürid, kui ka vaprad ratturid Raplamaalt.
Pidades ennast põliseks Eestlaseks ei saanud ju kuidagi tulla laulupeole ilma Sini-must-valge liputa
Jõudnud peopaika pooltundi enne peo algust leidsime eest olukorra, et tuli hakata otsima kohta kuhu me oma pepud maha saaks panna. Rahvast oli meeletult.
Kui tuli oli torni viidud oligi ametlikult laulupidu alanud.
Ilm oli lihtsalt suurepärane ja päikese loojangu ajaks tuli laulukaare taha veelgi värve.
Ja saigi esimene laulupeopäev läbi
Kui vähegi oli võimalik bussi parkida, siis sellistes kohtades tehti ikka peatusi.
Enne Rundele jõudmist läksime vaatama, kuidas lookleb üks popimaid mägiteid- trollitee
Trollitee turvaliseks vaatlemiseks oli üles kaljuservale paigaldatud kolm vaatlusplatood. Kuna tegu on populaarse turismimagnetiga, siis otseloomulikult oli mäele loodud erinevaid versioone kuis sinu käest raha kätte saada. Suveniiridest ja kohvikust alustades. Ja sai käidud seni minule kõige lahedama vaatega wc- pissuaari juures asjadades võis samal ajal nautida vaateid mägedele.
Kui vaadata, kui väikesed need autod sel ohtlikul teel on, siis saate aimu kui kõrgelt see pilt on tehtud.
Aeg-ajalt tegi Raimond meile kohvitamise peatusi, et väheke liigutada kangeks jäänud jalgu. Aga lõpuks ometi sõitsime juba üle viimasest kaarsillast, mis viis meid lõpuks kaua oodatud Rundele. Meie käsitusse anti kaks kämpa majakest. Õnneks oli meil soravalt inkat valdav Karl kaasas, kes esindas meid edukalt. Õhtusöök söödud kogunesime me ühise laua taha, kus meile anti ülevaade saarel toimuvast. Isegi oli võimalik saada väike kaart saarest, mida minul kordagi vaja ei läinudki. Egas siis muud, kui fotokotid selga ja mägimatkarajale. Otseloomulikult oli meile esmane soov näha lunni.
Mind igatahes hämmastas, kui nägin et tee mis mäkke viib on asfaldiga kaetud. Õnneks see teekate lõppes peagi ja edasi läks tavaline mägirada. Kuigi kuna see mägi on näinud meeletult palju turiste, siis sellelt rajalt ei ole vist isegi pilkases pimeduses võimalik ära eksida.
Enne kui me lunnide juurde jõudsime märkaisme, et üks suuränn on end kivile munema sättinud. Egas muud kui tuleb saata üks eesliinile ja teised tagalast saavad võimalikku actionit jäädvustada. Kuna Karl soovis änniga tüli norida, siis oligi eesliini sõdur leitud. Aga änn osutus üllatavalt külmanärviliseks. Sel korral jäi action ära.
Mägedes lonkis vabalt ringi ka palju lambaid, kel olid kaasad kaasas :P
Ülesse lunnide juurde jõudes olid esimesed piltnikud juba kaljuserval ootamas. Lunnid oli hetkel veel merel toitu hankimas.
Seni kuni ootasin lunnide tulekut merelt sai nautida merikotkaste lendu mere kohal.
Kui lunnid hakkasid merelt kala pessa kandma, siis alguses olime hämmingus kuna lunn enne pesa mingit vahepeatust kivil ei teinud, vaid lendas otse maa sisse kaevatud pessa. Muudkui vups ja vups. Kratsisime juba kukalt, et kuidas oleks võimalik neid niimoodi kaadrisse püüda ? Päike oli ka juba nii palju allapoole langenud, et osadele lunni pesakohtadele ei paista enam päikesevalgust.
Mäele olime jõudnud kella 20 paiku ja kui me olime oodanud pea 2 h hakkasid lunnid end kividele sättima.
On 14 juuni varahommik. Vedelen kämpas voodis. Uni on läinud. Poen vaikselt voodist välja, et mitte teisi üles ajada. Kell on 6. ja kuna siin on tunda polaarpäeva mõjutusi, siis on päike juba kõrgel. Haaran fotokoti ja lähen rannas kisavaid linde pildistama.
Merikotkaste pesa kaljunukil
Põhjalunn toiduotsingul
Mitte alati ei õnnestu kõikuval ebakindlal alusel teravust õigesse kohta sättida.
Kormoranid
Lõunatirkude seltskond. Vahest nendega koos oli ka alke.
Suula
Suulade koloonia
Krüüsel
Paar tundi merel möödus imerutttu. Seni kuni meie merel seiklesime oli Raimond meile õhtusöögiks kala püüdnud.
Lõunasöök söödud läksime Theaga Runde saare ainukesele teele jalutama.
Me polnud ainukesed, kes nii olid otsustanud. Päris palju lambaid kohtasime teel jalutamas.
Õhtu käes läksime uuesti mägedesse. Sel korra otsustasime minna vaatama Runde tuletorni. Oleks me vaid aimanud, et sinna on palju pikem ja vaevalisem tee, kui eelmisel õhtul lunnide juurde.
Kuskil seal all on kämpa.
Tee peal oli aega isegi lilli pildistada
Ikka mäest üles ja mäest alla, aga seda tuletorni veel ei kuskil.
Kuskil seal all paistis juba tuletorni tipp
Vahepeal läks üleval mägedes päris märjaks. Õitsesid tupp-villpead ja taamal mängis päike pilvede vahel.
Siis nägime ka mägede poole pealt seda sama suulade kolooniat, mida olime päeval näinud laevasõidu ajal.
Võrratu vaate taustal pidime ka meie ju ennast poseerima. Koos minuga on üles rivistunud meie kämpa seltskond- Thea, Inguna ja Reimo. Väsimatu Reimo, kes kogu raskuste kiuste tegi vapralt meiega need turnimised kaasa. Respect.
Lõpuks me jõudsime selle mäekülje poole kus kohast hakkas tuletorn paistma, aga et päris tuletornini jõuda saime meist mööda kämpsivatelt rännumeestelt teada.. üks mägitee viib päris tuletorni jalamile.. nemad olidki oma seltskonnagasinna teel, et ööbida tuletornis. me ei tahtnud kuidagi viiendaks vankrirattaks olla ja otsustasime enne kämpa juurde siirdumist teha väike kaar mäe peal ja minna läbi lunnide juurest. Täna õhtul olime me juba 2h mägedes matkanud.
Kui me olime jõudnud mägiteel selle kohani, kuhu olid kohalikud maha pannud asfalti möödusime me kahest vana härrast, kes olid tõelised fotohundid..oma kõrgele eale vaatamata tassisid nad rasket fotovarustust. Mõlemal olid kaasas kaks kaamerat. Üks kaamera, mille küljes oli 400mm F2,8 toru oli kinnitatud statiivi külge. Ja üks neist oli veel eriti kaval. Teadupärast saavad mäest alla tulles kõige suurema mahvi põlved, siis see kavalpea liikus selg ees kogu oma raske kandamiga. Kui meie kämpa juures peale pesus käimist limpsisime terassil veini saime teada, et need ontlikud vana härrad on meie kämpa naabrid. Tervitasime oma uusi naabreid viisakalt.
Oeeeh, kui magus uni tuli sel öösel.
15 juuni 2014
Täna hommikul oli reisu jooksul esimest korda, mil päike oli end pilvevati sisse peitnud. Mere kohal oli udu ja sadas kerget uduvihma.
ˇTee lookles täpselt mere kaldal ja teisel pool teed oli kiviga visata mägedeni. Enne kui maapind mäkke hakkas tõusma said lambad ja lehmad end hästi tunda.
Rannad on kivised. Silm hakkas otsima kohta, kus küll kohalikud ujumas võiksid käia ? Või olen mina nii harjunud liivasel rannal varbaid liiva alla ajama. Eks püüdke sama teha kivisel rannal ;)
Raimondiga saare lõppu sõites märkasin, et natukene maad enne bussilt maha tulekut oli meriski pere end mõnusalt heinamaal sisse seadnud. See mõte vasardaski mul esimesena peas, kui bussilt maha loivasime. Aga meriskitel on mingi salajane signaali jagamine. Kuigi me ei roninud nende juurde heinamaale oli isegi meie tee peal kõndimine nende jaoks ohumärk. Üks meriski vanematest oli põnnidega eemale läinud ja kõik kolm meriski järglast olid erisuunas liikudes ära peitnud. vaevuga suutsin neid heina seest silmata.
Aga sel ajal, kui ma seisatasin ja püüdsin meriskite asukohta leida tegi teine meriski vanematest, kes polnud teiste juurde jäänud, üle meie peade seirelende ja mida lähemale ta meile lendas seda kriiskavamaks muutus tema hääl. Ilmselgelt polnud me tema pere läheduses teretulnud. Seni kuni me liikusime ei olnud probleemi, aga nii kui püüdsin midagi või kedagi pildile püüda oli jälle sama ärritunud merisk meie peade kohal. Thea tõstis hädakisa vastu, aga see ei häirinud meriskit mitte kõige vähematki.
Ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägime kuis üks merisk üritab peaga kive üles tõsta ;)
Ristpart meremustris
Ristpart oma perega
Sellise väike laevukesega me eelmisel päeval tegimegi merel väikse tiiru. Täna siis olid seal meie asemel uued kunded.
Panoraam
Selline bensukas Rundel.
Runde peeglis
Ja oh imet ei olegi kogu rand Rundel kivine. Leidsime täitsa liivase ranna. Rannas leidsime krabi, aga kahjuks täiesti elutu.
Niimoodi me siis löhva-löhva sammusime..väss tuli vägisi peale ja kuna hommikul tibas vihma siis sai ju ka riided rohkem selga aetud. Päeva edenedes aga ilm selgines ja mingil hetkel tuli ka päike välja. Aga et lõpuni kenasti välja vedada siis astusime tee ääres asuvast kohvikust läbi ja lubasime endale tassi auravat kohvi ja väga maitsvat kohalikku kooki.
Ja nagu ime väel paistiski lõpp.
Tagasi kämpasse jõudes olime ikka päris läbi. Alguses mõtlesime, et täna oleskleme niisama kämpa läheduses. Mägedesse kondama minekuks lihtsalt ei ole jaksu. Aga siis meenus, et olime Runde kaardilt märganud, et mägedes on kaks järve. Kohe valmis plaan, et vaja ikka minna oma silmaga järele vaadata, missugused need järvekesed ka on.
Nii leidsimegi endit jälle mäkke minemas. Õnneks olid meid toetamas kämpa kaaslased Inguna koos Reimoga. Kõik raskemad hetked suutsime me naljaks pöörata ja ehk see oli ka üks asjaolu miks me nii palju suutsime läbi teha.
Poolel tõusul mäkke tegime väikse peatuse ojakese juures, millest oli saanud väike koseke.
Kui me olime mäel võtnud suuna järvekeste poole selgus, et lammastele ehitatud aiad sunnivad meil tegema väikse ringi, et jõuda sihtkohta. Kuna aega oli meil rohkem kui küllalt, siis tempo valisime väga rahuliku.
Oleks me teadnud, mis meid täna õhtul ees ootab, kas siis me oleks sinna mägijärvekesi otsima läinud. Kuna me esimesel Rundele saabumise õhtul tegime juba tutvust Suuränniga, kes pidi olema väga vaenuliku olekuga linnuke. Tänase matka ajal märkasime juba eemalt,et üks änn istub kivil. Me ei teinud sellest väga suurt numbrit. ma pigem üritasin isegi tasakesi läheneda, et saaks pilti. Aga siis asi pöördus meie jaoks halvemaks. Esialgu tuli see sama kivil kükitanud änn kaarega meie suunas ja oli väga sõjakaga olekuga. teinud ühe tiiru üle meie peade kutsus ta kaks liigikaaslast endale appi. Nüüd lendas meie peade ümber juba kolm suuränni. Ma olin sunnitud statiivi täis pikkuses pea kohale tõstma, Ei teagi mis nende ännide tegutsemis plaani muutma sundis. Kas siis naiste kisa või mingi muu ajend, aga õnneks lendasid nad meist eemale. Me otsustasime aga teise järve äärde saamiseks miema esimesest järvest mööda teiselt poolt. Ei tahtnud kuidagi veelgi nende ännide pahameele osaks saada.
Kui jõudsime teise järve äärde vajus suu ammui, kui nägime kui palju neid suuränne sel järvel ujus. Meil ikka vedas täiega, et kogu see jõuk meile peale ei lennanud.
Aga jah ega seal järve ümbruses midagi väga põnevat olnudki. Ohkasime kergendatult ja hakkasimegi vaikselt tagasi kõmpsima. Ega õhtusöögiaeg polnud ka enam mägede taga.
Peale õhtusööki uurisid naaber kämpa rahvas, et millega meie kämpa seltskond täna õhtusel ajal tegelema hakkab. Kuigi oli viimane õhtu Runde saarel,siis meie otsus oli et jääme kämpa ümbrusesse elu-olu uurima. Karl oli ju varem õieti öelnud: "Norrat pole võimalik ära pildistada" Selleks, et veel ja veel uusi elamusi saada tuleb lihtsalt siia tagasi tulla. Nii lihtne see ongi. Täpselt sellepärast saigi väga rahulikult võetud seda Norra reisi.
Eelmistel õhtutel mägedesse minnes olime märganud, et kämpade kohal mägedesse viib väike rada, kus olime märganud istumispinke. otsustasime välja uurida kus need on ja lihtsalt nautida vaadet. Õhtu oli soe ja mõnus. Sama mõnus oli ka meie seltskond. Lõkerdades läks lõbus nelik jälle mägede poole, aga sel korral võib seda kohta isegi kämpa tagaaiaks nimetada. Ülevalt mäelt olid kõik kämpad nagu peopesal näha. otsustasin siis ka grupipilti teha.
Esimesest istumiskohast,aga märkasime et tee läheb muudkui üles mäkke edasi. Egas siis muud midagi kui jalad selga ja üles poole . Karl oma seltskonnaga oli täna õhtul läinud sama järvekesi vaatama mida meie olime mõned tunnid tagasi teinud. Kuna see mägiteekene, mida meie hetkel ronisime viis otse selle mäetipu poole, kus kohast näeb neid järvekesi. Viskasime omavahel nalja, et teeks nalja ja üllataks Karli seltskonda sellega et jõuaks neist järve äärde enne neid :D aga..
Ega teine jää kolmandata nagu öeldakse. Esimese rünnaku elasime üle hommikul, mil merisk meid ründas ja teisest korrast pajatasin natukene aega tagasi ja nüüd...
me ei jõudnud järgmise istumiskohangi, kui meie poole lendas suurel kiirusel ja kisades kajakas. Suuruselt jäi ta suurännile palju alla, aga agresiivsus oli mitu korda suurem.Me polnud tähelepanelikult kohta kuhu me suunduma hakkasime vaadelnud. Üleval oli kajakate koloonia. Minul jälle kaamera koos statiiviga pea kohale kuna muidu oleks kajakas mul mütsi peast ära viinud. Naised samal ajal olid võtnud sisse moslemi usuliste palve asendi ja kisasid naeruga läbi segi. Vähemalt ei saanudki mina täpselt aru kas nad naersid seal kägaras maas või kisasid hirmust.
Üht asja ma kahetsen..vot see naiste tegutsemine jäi mul jäädvustamata. Hiljem alla tagasi jõudes mainis Raimond, et meie hullamist oli alla ilusti kuulda. Raimond oli mõelnud, et huvitav kes need sinistes mütsides Eestlased seal kajakate seltsis on ?
Enne magama minekut sai veel natukene mere ääres jalutatud. Või mida sa seal jalutad ikka rohkem turnid .
Nii siis on jõudnud kätte hommik, mil me olime sunnitud Runde saare võludega jumalaga jätma. Seda saart jäävad meenutama külalislahked inimesed ja mõnusalt veedetud aeg. Otseloomulikult Norrale iseloomulikult imelised vaated, mille järgi me nii väga igatsema jääme. Kõike ikka selleks, et siia kunagi tagasi tulla.
See sai alguse selle aasta kevadel, kui ma puhtjuhuslikult sattusin rebase värskelt välja valitud uue kodu katusel seisma.Selle peale rebasemamma nagu püssikuul urust välja lendas. Peast käis läbi mõte, et nüüd ma rikkusin rebasel uue kodu planeeringu ära. Jätsin selle koha meelde, aga oma nägu ma sinna ei näidanud enne kui alles mai lõpus. Metsatuka lähistel, kus olin rebaseuru avastanud lookles heina sees vaevumärgatav loomarada. Rõõmustasin selle leiu üle. See oli ju märk, et midagi seal urus ikka toimub. Metsatuka ääres, kuhu Läti talunik oli põllud kündnud, käib rebane hiiri püüdmas. "Supermarket" otse koduukse ees. Päris mitu korda sai seda uruümbrust eemalt jälgimas käidud, aga mitte mingit liikumist ei märganud ma, kuni tänaseni..Kui eelmistel kordadel hoidsin silma peal uru tagumistel külgedel, siis sel korral võtsin julguse kokku ja läksin õhtul luusima urusuudme poolsesse ossa. Urg asub väikse ojakese kalda perves. Vara kevadel, kui selle uru asukoha avastasin oli ojake päris veerohke. Täna õhtul sain ilma mingi probleemita üle oja mindud. Kui olin võimalikult vaikselt ületanud oja märkasin, et keegi jälgib mind uru ees. Kükitasin ja vaatasin piilujat läbi kaamerasilma. "Väike rein" oli üksi urust välja tulnud. Kahjuks sain vaid ühe kaadri teha. Repsu läks urgu tagasi. Valisin sobiva koha puutüve varju, et oodata repsu võimalikku tagasi tulemist. Trotsides sääskede julma käitumist passisin ma seal oma pooltundi. Kuna ei olnud kindel, mis ajal vana rebane tagasi tuleb ja lähenev äike sundis mind sealt ära minema. Aga ma andsin endale lubaduse, et ma naasen sinna esimesel võimalusel tagasi. Kohtumiseni "väike rein "
Eile olin kutsutud ühele üritusele, kus meie tulevikulootustel sai elus läbi esimene etapp- lasteaed. Lastelt oli küsitud, kelleks nad suureks saades tahavad saada ja pean tõdema, et väga palju muutusi minu lapsepõlveajaga pole toimunud. Populaarsemad ametid on jätkuvalt tuletõrjuja ja politseinik.
Kuna tahtsin, sel hetkel samastuda nende vahvate lastega, siis pidin pildistamise ajaks laskuma põlvili ja nii tundusin lastele ka palju väiksem.
Tuult tiibadesse !